Nimekaim

Polegi juba ammu kolinud ja pakkimise kirjeldamatu õudus jõudis juba meelest ära minna. Nüüd on see aga värskelt meelde tuletatud, sest mul õnnestus jälle oma pakid selga võtta. Olin oma toa ühikas kinni pannud kuni juuni lõpuni ja kui tahtsin mõnda aega tagasi oma sealviibimist pikendama hakata, siis selgus minu hämmastuseks, et see ei olegi võimalik. Siiani oli mul olnud (ilmselgelt petlik) mulje, et tiigi juures pesitseb rohkem parte kui ühikas turiste.

St John`si majutusvõimalusi uurides tundus, et nüüd on turismihooaeg vist tõesti kätte jõudmas, sest neid võimalusi lihtsalt ei olnud. Nii andis selline asjade käik mulle ajendi paaripäevase väljasõidu tegemiseks. Selline koht nagu Bonavista oli mulle juba ennegi silma jäänud ja siin ma nüüd olenJ Trampisin linnakeses ringi ja see läheb nimekirja kui teine koht, kus ma tahaks elada.

Selge märgi selle kohta andis juhtum, mis mind siiamaani hämmastab. Nagu ma juba varem kurtnud olen, siis tekitab mu eesnimi heal juhul hämmingut ja halval juhul naeruturtsatusi. Aga Bonavista hosteli perenaine ütles, et mul on siin nimekaim. Tema kooliõe nimi olevat olnud ka Tiiu ja seda nime kirjutati täpselt samamoodi. Ning tal ei olevat olnud mingeid kahtlaseid juuri, kohapeal sündinud ja kasvanud. Kas pole äge, ma ise olen sellest täiesti vaimustusesJ

Praktilisema külje pealt oleks siin elamine muidugi problemaatiline. Hosteli peremees, kes oma autoga ühtlasi külalisi St John`sist Bonavistasse toob, küsis, et mida ma Newfoundlandil teen. Kui ta kuulis, et otsin parajasti aktiivselt tööd, siis ajas ta silmad hämmastusest pärani ja teatas, et Newfoundlandil ei ole ju tööd. No ma ei tea, mingeid töökohti pealtnäha nagu oleks, aga ilmselt eelistatakse nende puhul kohalikke. Mida ei saa neile muidugi pahaks panna.

Homme on aga tähtis püha, Canada Day. Et siis täpsemalt öeldes Kanada riigi asutamise aastapäev. Mistõttu on kahtlemata ülimalt kohatu, et mul päev otsa USA hümn peas kummitanud onJ Mulle tundub, et ma olen sellisel tähtsal päeval täpselt õiges kohas. Torontos olles soovitas üks kanadalane kindlasti külastada mõnda väikelinna, sest see ongi tema arvates tõeline Kanada. Nii ma siis hoiangi homme oma silmad pärani lahti.

Laupäeval on aga aeg naasta suurlinna (loe: Tartu suurune St John`s J) ja vahelduseks hostelis elamist proovida. St John`sil oli ka vahepeal sünnipäev, see tähtis päev oli täpselt jaanipäeval. Linna nimi annab selle osas ka muidugi väikese vihje. Jaanipäeva tähistamisest ei tea kanadalased ju miskit, nii oligi see sobivalt parajasti jaanipäeva aseaineks.

St John`si osas on minu viimane avastus mitte arhitektuurilist laadi, vaid seondub hoopis bussidega. St John`s on iseenesest üsna väike linn, mis on üsna suurel territooriumil laiali. Kõiksugu poed on sealjuures otse loomulikult ehitatud äärelinna päris viimasesse serva. USA-ga sarnaselt on kõnniteede osas seis kõhnavõitu, peaaegu olematu. Nii muutukski pooleteise-tunnine jalgsi poodiminek üsna suitsidaalseks ettevõtmiseks...

Siin tulevadki mängu bussid. St John`si bussifirma on 53 aastat vana ja ilmselt on ka kõik bussid sama vanad. Seetõttu pole bussides lõhnagi tabloodest, kus võiks järgmise peatuse nime lugeda ja ka bussijuhid ei vaevu peatusi kõva häälega ütlema. Neist peatustest, kus keegi maha minna või peale tulla ei taha, kütavad bussid täiskiirusel mööda. Peatuse palumine käib aga eriti originaalsel moel. Mööda bussi on veetud erekollane juhe, millest tuleb kõvasti sikutada, et bussijuht teaks peatust teha. Bussi peatumine ei tähenda veel uste avanemist ja ukse lahtisaamiseks tuleb oma käega ukse ees lehvitada. Minu vaieldamatuks lemmikuks on aga tänavatel olevad bussipeatuste sildid, kuhu on kirjutatud “Bus stop, no stopping”J