Muuseumis

Nüüd on mul ka muuseumis käidud. Muuseum nimega The Rooms seisab täpselt mu linnamineku tee  peal, nii et just siis,  kui mul järsust mäest ülesrühkimise tulemusena tähekesed silme ees tiirlemas on, hakkab ka see uhke hoone paistma. Nuhkisin välja selle muuseumi iganädalase tasuta aja ja kohal ma olingi.

Ma ei ole kunagi olnud suur kivitükkide või potikildude austaja ning seetõttu tegi mulle suurt rõõmu, et muuseumis oli suurt rõhku pandud vanadele fotodele. Kalamehed oleksid nende fotode peale kindlasti hetkega endast väljunud, sest piltidel oli enneolematult palju kala. Ning mitte niisama kala, vaid hiiglama pontsakaid elukaid, kelle taustal kalamehed uhkelt särasid.

Kalapüük ongi muidugi ajaloo vältel Newfoundlandi üheks peamiseks tegevusalaks olnud. Nüüdsel ajal on selles osas küll seis hõredavõitu, sest  kalavarude hõrenemise tõttu 1992. aastal keelati tursapüük saare läheduses (või siis piirati seda rangelt). Saare majandusele oli see muidugi suur hoop ning on ka senimaani kestva kõrge tööpuuduse üheks põhjuseks.

Omapärane oli aga see, et kirja järgi oli Newfoundland Suure Depressiooni ajal ja peale seda populaarne turismi sihtkond. Seda siis ajal, kui paljud inimesed ei saanud endale puhkusereise lubadagi. Nagu ma aru sain, siis reklaamitigi seda USA idakalda linnainimestele välja kui odavat viisi sattuda täiesti teise keskkonda.

Mulle pakkusid aga ka seekord erilist huvi saare põliselanikke käsitlev näitus. Newfoundlandi põliselanikeks (nüüdseks on mul indiaanlased ja innuidiid nii sassi läinud, et ei julge enam kumbagi nimetust kasutada) olid Beothukid ja nendega läks pehmelt öeldes halvasti. Kõigepealt tõrjuti nad rannikult eemale, võttes neilt ära võimaluse traditsiooniliselt toitu hankida. Seejärel surid paljud neist eurooplaste toodud haigustesse ja viimane osa rahvast tapeti lihtsalt ära. Viimane teadaolev  Beothuk suri vangistuses, olles enne surma joonistanud oma rahvast ja selle kombeid.

Ajaloo sektsioonis tekitas aga üks lause minus tõelist hämmingut. Pikalt oli juttu skandinaavlastest (Norra viikingitest), kes esimeste eurooplastena 1000 aastat tagasi Newfoundlandil maabusid. Nende juures oli aga kirjas, et ühe tegevusalana korjasid nad saarelt viinamarju, et neist  veini teha. Viinamarjad ja Newfoundland, aru  ma ei saaJ Hispaania ja portugali meremeestel oli loomulikult oma vein kaasas (üks pudel oli ka välja pandud) ja selles tundub rohkem loogikat olevat.

Mis puudutab alkoholi, siis paistab Newfoundland selle osas silma erilise vabameelsusega. Kanadas müüakse alkoholi muidu ainult spetsiaalsetes poodides (pole aimugi, miks, selle mõte jääb minu jaoks siiani hämaraks). Aga Newfoundlandil on ühena kahest provintsist lubatud õlle müük poodides. Õlut ma endiselt ei joo, nii et selles mõttes ei ole ma päris õige sihtgrupp, aga nuuskisin huvi pärast paaris toidupoes ringi, et näha, kas seal õlut müügil on. Selgus, et tavalises toidupoes ikkagi ei olnud õlut näha, aga ühes bensiinijaama poes oli see täiesti saadaval.

Mis puudutab toitu, siis igatsen veidi kööki, st toidutegemise võimalust, aga olude sunnil tuleb ilma hakkama saada. Käisin aga St John`si ühes legendaarses toidukohas fish and chipsi söömas. Tervislikkuse eest see toit muidugi punkte ei saa, aga maitses ikkagi hästi. Ühes teises toidukohas ei saanud ma aga elamust mitte toidust, vaid pigem vaatepildist. Mõnes (kiir)toidukohas kannavad teenindajad peas võrku, et juuksed toidu sisse ei satuks. Seekord kandis aga noormehest teenindajast lõua ümber võrku, mis hoidis ohjes hoopis tema habetJ