Cape Breton

Mäletan selgelt seda hetke, kui ma olin endale eelmisel sügisel Lonely Planeti Kanada raamatu hankinud ja raamatu esileheküljel oleva kaardi lahti lõin. Tuleb tunnistada, et kuna mu geograafia alased teadmised on pehmelt öeldes nõrgavõitu, siis ei teadnud ma sellel hetkel sellest riigist õieti miskit. See tähendab, et Toronto, Ottawa ja Vancouveri oleksin ilmselt suure vaevaga üles leidnud, aga sellega asi piirduski... Olles sel hetkel veel oma asises olekus (seda olekut enam ei eksisteeri, mul on tõesti väga kahju) võtsin planeerimisel aluseks oma piiritu armastuse saarte vastu. Nii siis juhtuski, et esimene provints, mis mulle kaardil silma jäi, oli just Nova Scotia. Seda oma mereaäärse asukoha ja ennekõike Cape Bretoni saare pärast. Newfoundland jõudis minu teadvusesse palju hiljem, kuigi selle saare suurust arvestades on seda raske mitte märgata:)

Teel saarele avanes mul võimalus ära proovida selline ilmaime nagu root beer. Arvatavasti jääb selleteemaline katsetus küll ka viimaseks, sest mul pole mingit tahtmist teist korda vedelat lagritsat juua. Mu toakaaslane Anita oli mind juba eelnevalt hoiatanud, et Cape Breton on sõna otseses mõttes omaette maailm, sest seal pole isegi mobiililevi. Ausalt öeldes ei kõlanud see kuigi tõepäraselt, sest kohalik Rogers tundub hoolimata oma veidrusest vähemalt levi mõttes üsna kõikehõlmav olevat. Selgus aga, et see jutt oli sulatõsi. Enam-vähem saarele jõudmise hetkest kadus levi ära ning kuna ma olin oma läpaka koju jätnud, siis polnud hirmugi, et keegi võiks minuga kontakti saada.

Kuna tegemist oli tänupüha päevaga, siis kuulus kõikide kohalike selle päeva menüüsse kalkun. Nii siis kostitatigi meid õhtul kalkuniprae ja imehea mustikapirukaga. Ma ei teagi, kas ma olen kunagi varem kalkunit söönud või mitte, lemmiktoiduks see ei saanud, aga midagi paha selle kohta ka öelda ei saa. Läbisime pärastlõunal ka mõned kohalikud matkarajad ning ma isegi ei ürita kirjeldada neid vaateid, mis sealt avanesid... Ühtlasi hakkas minus juuri ajama tunne, et ma olen siin juba olnud. Cape Breton on uskumatult sarnane Norraga ja Norra on teadupärast minu lemmikmaa. See on ühtlasi ka vastuseks mu isale, kes ei suutnud alguses ära imestada, miks ma ometi Kanadasse minna tahan, Norra on ju ligemal. Nüüdseks olen ma aru saanud, et nii Newfoundland kui Cape Breton on nagu kohalik versioon Norrast...

Matkarajal kõmpides kutsus minus aga kirjeldamatu vaimustuse esile fakt, et metsa all jalutades nägin ma ohtralt seeni! Kohe päris ehtsaid seeni, millest osad (näiteks pilvikud ja mõned riisikad) olid vägagi tuttavad. Kummalisel kombel ei ole aga siinsetel inimestel seente korjamine tavaks ja nii sain ma ruttu endale seenehullu maine külge:)

Õhtul toimus ka üks ootamatu sündmus. Äkitselt läks uks lahti ja uksest sisse tormas mees, kes nägi sõna otseses mõttes välja nagu Kolumats, juuksed püsti peas ja silmad krõllis. Tuli välja, et see noormees matkas Cape Bretonil jalgrattaga ja õhtu saabudes pani telgi üles sellesama matkaraja kõrvale, kus me päeval jalutasime. Korraga nägi ta aga enda poole sammumas hiiglasuurt põtra. Kiiresti taganedes sattus ta aga kahe teise põdra otsa, kes ilmutasid tema suhtes ilmselget agressiivsust. Kõige selle peale jättis vaene poiss oma telgi sinnapaika ja kimas rattaga hostelisse. Enda sõnul püstitas ta sealjuures kahtlemata oma senise elu kiirusrekordi:) Ei tasu ilmselt isegi mainida, et päeval ei näinud ma sel matkarajal ühtegi looma, ei põtra ega isegi jänest...

Lisaks imelistele loodusvaadetele tõi see reis lisa ka mu senisesse inglise keele aktsentide kogumisse. Igapäevaselt olen ma nüüdseks harjunud iiri aktsendiga ja saarel õnnestus mul kuulda ka ehedat Cape Bretoni aktsenti. Idee järgi peaks see olema šoti algupäraga ja veidi sedamoodi see kõlas ka. Reisil olnud iirlased ja kanadalased ei saanud sellest küll paiguti aru, aga minu jaoks tundus see võrreldes Newfoundlandi aktsendiga oluliselt arusaadavam.