Taudist tabatud

Nagu ma juba kirjutanud olen, jagatakse siin hostelis kõike. Mõned nädalad tagasi alustas hostelis võidukäiku üks eriti õel viirus. Hosteli külaliste kohta ma ei tea, aga sellest ajast peale on see viirus järjest hosteli töötajaid rajalt maha võtnud. Veidral kombel polnud mul siiani nohust, köhast ega palavikust jälgegi. Seda hoolimata asjaolust, et töötasin terve nädala koos oma eelkäijaga, kes suutis halvematel nohupäevadel poole päevaga terve prügikasti kasutatud taskurätikutega täita.

Nii hakkaski mulle tunduma, et seekord läheb see ilgus minust mööda. Läks ta jah…Nüüdseks meenutab mu väljanägemine peegelpildi põhjal otsustades purjus päkapikku ja pea oleks nagu pilvi täis. Mu iirlasest töökaaslane vaatas mind uurivalt ja oli enam kui kindel, et tegelikult joon ma öösiti köögis viskit (ta olevat oma kodumaal palju samalaadseid nägusid näinud)J

Külmetusel on ka omad head küljed, näiteks muudab see mind tavapärasest kordi tuimemaks. Vedelesin eile peale tööd voodis ja äkki nägin silmanurgast liikumist. Esimese hooga arvasin, et see ainult tundus mulle, aga kui liikumine kordus, siis nägin pead pöörates keset tuba hiirt. Hiir oli mind vaadates ilmselt samuti aru saanud, et ma ei kujuta endast talle mingit ohtu ja jalutas mõõduka sammuga mööda tuba ringi. Lõpuks hakkas olukorra absurdsus mulle kohale jõudma ja tegin veidi suuremat lärmi. Hiir oli selle peale nõus hirmumist teesklema ja jooksis nurka, kus asub mu seljakott. Nagu arvata võibki, ei olnud mul mingit tahtmist oma seljakotti lähemalt uurima hakata ning siiani on mul kõhe tunne, et võin seljakotile lähenedes sealt hiirepesa leidaJ  

Hostel on aga endiselt ajutiseks peatuspaigaks kogu Issanda loomaaiale. Näiteks peatub siin mees, kes töötab inimkujuna (mis iganes selle õige nimi ka eesti keeles on). Nii võibki juhtuda, et pahaaimamatult tuppa astudes tuleb vastu üleni hõbedane mees. Tuleb välja, et ta on seda tööd teinud juba seitse aastat ja võrreldes tema eelmise tööga toob see kordades rohkem raha sisse. Ilmselt on tal õigus, sest ta saab endale hostelis elamist lubada küll. Mitte et neid küll palju oleks, kes hostelitoa eest müntidega maksaksidJ

Minu vaieldamatu lemmik on aga mu endine töökaaslane Ryan, kes on viimased päevad hostelis elanud. Ryani käed on üleni kaetud tätoveeringutega ja tema hoiak on selline, et teda pimedal tänaval nähes tekiks mul vastupandamatu tahtmine kiiremas korras jalga lasta. Keskkooli pole ta kunagi lõpetanud ja on juba aastaid mööda Kanadat rännanud, kusagil pikemalt peatumata. Telefoni tal pole, arvutist rääkimata (kuigi kasutada oskab ta mõlemat). Nagu ma aru sain, seisneb ainus regulaarsus tema elus selles, et tänupühade ajal on ta Montrealis ja jõuludeks läheb Saskatooni. Kõik muu sõltub aga juhusest. Kujutan juba ette, mismoodi selline kirjeldus ajab korralikel kodanikel kulmu kortsu. Ja siiski, ta kõnnib alati ringi, raamat taskus, loeb igal võimalikul ja võimatul juhul ning pole just palju neid kanadalasi, kellega ma saaks arutleda näiteks selle üle, milline Salingeri lühijuttudest see kõige ägedam on…