Sõltuvus ilmast

Eluvaim hakkab uuesti sisse tulema. Lõpuks ometi, oli juba viimane aeg... Niisiis on homme minu viimane päev Pouch Cove`is ning teisipäeval lähen ma St Johns`i. Seal on vaja oma silmaga üle vaadata, mismoodi sealne hostel nüüdsel ajal välja näeb (kuulu järgi on seal palju muutunud) ning plaanis on ka suvel kohatud sõpradega kohtuda.

Homme on niisiis viimane päev, kus ma saaksin idee järgi East Coast Traili imeilusaid vaateid nautida. Elke teatas uhkusega, et National Geographic avaldas nimekirja 2012. aasta 10 parima reisisihtkoha kohta ning East Coast Trail kuulus sinna nimekirja. Jagan täiesti Elke arvamust, et see on suur saavutus ja saan täitsa aru, miks tema arvates on selle matkaraja asutamisel osalemine tema jaoks doktorikraadist olulisem saavutus.

Kogu minu pakitsevat matkamise soovi kipub aga varjutama ilmaennustus, mis lubab homseks lumetormi... Ilmaennustused kipuvad siinmail masendavalt täpsed olema, aga ma loodan südamest, et seekord nad eksivad. Kuidagimoodi ei tahaks oma viimast päeva nukralt aknast välja vaadates veeta.

Ilmaga seondus ka tänase päeva parim nali. Tuleb kohe aga häbiga tunnistada, et seekord naersime me Elkega südamest kellegi teise üle. Märtsi keskel saabub Elke juurde järgmine vabatahtlik Saksamaalt ja see noorik oli Elkele kirjeldanud oma plaani, mille kohaselt ta läheb kõigepealt St John`si ja laenutab sealt jalgratta, et selle abil ringi sõites tärkavat loodust imetleda ning Cape Speari vaatama sõita. Plaan on uhkemast uhkem, aga kui arvestada asjaolu, et veel aprillis on siinmail üsna tihti lumetormid, esimesed märgid looduse tärkamisest ilmnevad heal juhul mai lõpus, ning St Johns`sis nägin ma inimesi peamiselt jalgratas käekõrval mäest üles ronimas, siis võib selle plaani teostamine võrdlemisi keeruliseks kujuneda:)

Tegelikult on Newfoundlandi fenomen minu jaoks jätkuvalt üks suur mõistatus. Tundub, et siin elamine on nii mitmes mõttes mandril elamisest keerulisem, et praktilisest seisukohast vaadates peaks see olema viimane koht, kus elada. Olen viimasel ajal mitu korda sattunud lehest lugema intervjuusid kohalike tipprestoranide kokkadega. Kokakunst on siin saarel viimasel ajal suure arengu läbi teinud, sest Elke sõnade kohaselt polnud siin veel kümme aastat tagasi vähegi eksootilisemad toiduained kättesaadavad. Nüüdsel ajal on olukord paranenud, aga ikkagi on fakt see, et kuna siin saarel suurt midagi ei kasva, siis tuleb enamik toiduainetest mandrilt siia transportida.

Praktikas tähendab see muidugi seda, et toiduainete hinnad on siin mandriga võrreldes oluliselt kallimad ning kohale jõudes on nende toiduainete värskus ammu minevikuks saanud. Siinsete kokkade jutu järgi on üsna tüüpiline see, et kohalike ja värskete toiduainete nimekiri on üsna lakooniline ja koosneb peamiselt kartulist, porgandist ja kaalikast:)

Teine saare eripära on muidugi ilm. Vahva on vaadata, kuidas kõikvõimalike ürituste kuulutuste juurde käib alati lause "weather permitting":) Elke ei pane seda enam tähele, aga iga kord õue minnes on mul tunne, et tuul kisub kohe kõrvad peast. Päikesepaistega on siin ka lood nii nagu ta on (st päikest enamasti ei ole) ja nii käib iga õige saareelaniku elustiili juurde igakevadine reis Floridasse või Kuubale. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks just need kaks sihtkohta on ainuõiged kohad, kuhu päikesepaistet otsima minna, aga mõte kui selline on muidugi arusaadav. Ma olen viimasel ajal ilmateadet vaadates huvi pärast vaadanud nii St Johns`i kui Halifaxi kohta käivat infot. Ning neid võrreldes saab üsna ruttu selgeks, miks siinsed inimesed kurdavad pika ja pimeda talve üle ning Halifaxis ei jõudnud ma ära imestada, miks ometi keset talve päike nii tihti paistab.

Lõpuks üks statistiline tähelepanek hoopis teisest vallast:

eeldatav ja lubatud loomade arv toas: 0

tegelik loomade arv toas: 2 (koer Nina arvas, et kui kass on juba siin, siis tahab tema ka siia tulla)