Teater

Teatrihulluna leppisin ma Kanadasse tulles mõttega, et selle aasta pean küll ilma teatrita läbi ajama. Millegipärast oli mulle seni jäänud mulje, et kindlasti on teater siin maal kas olematu või nii kallis, et ma ei saa seda endale nagunii lubada. Halifaxi saabumiseni oligi mu teatrikülastuste arv ümmargune null, aga siia saabudes avastasin oma üllatuseks, et Halifaxis tegutseb mitu teatrit. Kõige tuntum neist on Neptune teater, mis tegutseb juba alates 1963. aastast.

Ühel ilusal oktoobrikuu päeval jõudis minuni info, et samal õhtul esietendub lavastus nimega "Lost- A Memoir" ja pileti ostmise asemel saab teatrile teha endale sobivas suuruses annetuse. Pay What You Can süsteem oli mulle seni endale täiesti tundmatu, aga seda enam tänuväärne:) Nii siis juhtuski, et asusime Anita, Christiani ja veel mõne inimesega pool tundi enne etenduse algust teatri ees looklevasse sappa.

Saba tundus pealtnäha nii pikk olevat, et mul hakkas juba tekkima kahtlus selle osas, kas me üldse teatrisse sisse saame. Shane oli eelnevalt rääkinud sellest, et tema viimane katse samal moel teatrisse saada lõppes edutult teatri uksest üsna kaugel. See jutt ei mõjunud just kuigi julgustavalt, aga õnneks ei olnud asi seekord siiski nii hull ja mahtusime ilusti saali.

"Lost- A Memoir" oli monotükk, nii et laval oli poolteist tundi ainult üks näitlejanna. Monotükid pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga seekord oli lugu teisiti. See näitlejanna oli nii võimas, et täitis sõna otseses mõttes oma kohalolekuga kogu lavaruumi ja hoidis kogu etenduse aja publiku tähelepanu. Täpsemalt öeldes küll suurema osa publiku tähelepanu, sest Christian ja üks meiega kaasas olnud noor hostelikülaline hakkasid üsna pea nihelema.
Iseenesest polnud selles faktis midagi imelikku, sest nende jaoks oli tegemist esimese teatrikülastusega üldse.

Selgus, et mina olin kuuest inimesest ainus, kes oli enne oma elus klassikalist draamaetendust vaatamas käinud. Millegipärast lõi see teadmine mind siiski hetkeks pahviks. Ülejäänud seltskonna liikmed olid pärit Iirimaalt, Saksamaalt, Kanadast ja Austraaliast ning seega tundub, et üheski neist riikidest ei ole teatriskäimine levinud komme. Seetõttu oli üsna loogiline, et minu käest küsiti seda, kas kõik eestlased käivad teatris. Vastasin esimese hooga jaatavalt, aga ilmselgelt ei vasta see tõele. Siiski on mul tunne, et enamik eestlastest on kasvõi sunniviisil oma elus teatrisse sattunud ja vähemalt teavad, mida seal oodata võib (st oskavad vajaduse korral sellest kõrvale hoida:)).

Teatriarmastus on aga nakkav tõbi ja minu hämmastuseks oli Anita etendusest täielikus vaimustuses. Neptune teater oli selleks hetkeks kogu oma hooaja kava avalikustanud ning järgmise esietendusena pidi välja tulema The Jungle Book. Mina ei ole seda raamatut ealeski lugenud (Mowgli nimi on muidugi tuttav) ja nii ei tekkinud mul selle loo osas erilisi tundeid. Anita oli aga entusiastlik ning kuna aminu jaoks on igasugune teater hea teater, siis otsustasime, et lähme seda vaatama.

Saatuse tahtel juhtus aga nii, et Jungle Book`i esietenduse päeval (st päeval, kus oli võimalik taaskord etenduse eest annetusega tasuda) oli Anita Iirimaal. Nii sundiski ta mind lubama, et ma ootan ta ära ja lähme seda koos vaatama. Hiljem selgus, et see oli ainuõige otsus. Üks meie ühine sõber elab teatri lähedal ja tema kirjelduse kohaselt oli järjekord sellel õhtul eelmisest korraga võrreldes mitmeid kordi pikem ning kuuldavasti ei mahtunudki paljud inimesed teatrisse ära.

Ootamine pole kunagi mu lemmiktegevus olnud ja teatrisse mineku ootamine on minu jaoks eriliselt vaevaline... Shane`i viimasest teatrikülastusest oli päris pikka aega möödas, aga minu elevust nähes tahtis ta ilmselt puhast uudihimust teada, mis teatris küll nii erilist olla võib, nii tuli tema ka meiega kaasa. Enne etenduse algust tabas mind aga üllatus, mis tegelikult polnudki üllatus. Piret oli mulle juba varem rääkinud, et Kanadas on üsna tavaline, et inimesed võtavad kontserdi- ja teatrisaali oma mantlid kaasa ja nii oligi. Mina olen selles osas vist lootusetult vanamoodne, aga ma ei suutnud kuidagi oma jopega saali jalutada.

Etendus ise oli minu rõõmuks muljetavaldav. Seda mitte oma sisu (eelkõige oli see lastele mõeldud), vaid näitlejate mitmekülgsuse poolest. Muusikalina lavastatud lugu oli täis tantse ja laule ning see, kuidas näitlejad suutsid lisaks tavapärasele dialoogile tantsida ja laulda, oli imetlusväärne. Kuna aga ükski peaosi mänginud näitlejatest ei olnud pärit Halifaxist ja eelmises etendusest mänginud näitlejanna elab Calgarys, siis tundub, et Kanadas on väheste professionaalsete näitlejate elu küll üsna rändnäitleja elu moodi...