Esimesed muljed

Niisiis, Halifax, hoopis teistmoodi linn. Tundub, et olen jõudnud tagasi tsivilisatsiooni rüppe. Esimene märk sellest oli Halifaxi lennujaam, mis oli St John`si omast mitu korda suurem. Linna jõudes oli minu esimene mulje selline, et majade osas on värvi vähemaks jäänud, aga inimkoosluse mõttes on kõik värvid uuesti pildil. Halifax on üdini multikultuurne linn ja see paistab välja igal sammul.

Minu suureks rõõmuks tähendab see ühtlasi ka seda, et ka erinevate maade toidud on uuesti kättesaadavad ja soodsa hinnaga. Siin ei valmista mingit probleemi leida näiteks Liibanoni või Mongoolia toitu, kõikidest muudest võimalikest variantidest rääkimata. Kuulsin legende siinsest kirevusest juba St John`sis olles. Rääkisin seal ramadani viimasel päeval oma egiptlasest töökaaslasega ja nagu arvata võibki, keerlesid tema mõtted peamiselt toidu ümber. Temalt kuulsingi, et Halifaxis käies saab ta alati oma isu egiptuse toidust täis süüa ja kui ta isu koduste toitude järgi kriitilise piiri ületab, siis tuleb ta lihtsalt siia.

Lisaks on siin linnas selline äge asi nagu iganädalane kohalike talunike turg. Mu endine majakaaslane oli Sheratoni hotelli peakokk ja tema pidi selle turu kaubavaliku peale iga kord endast väljuma. Nüüd saan ka aru, miks. Nova Scotia on provints, kus on erinevalt Newfoundlandist täitsa võimalik midagi kasvatada ja nii ongi see turg üks suur lõhnade ja värvide karussell. Tegin turust paar pilti ka, aga kõige rohkem oleks tahtnud just lõhnu jäädvustada… Tõeliseks Bermuda kolmnurgaks muudab selle aga asjaolu, et lisaks müüakse turul ka erinevatest kultuuridest pärit toitu. Niisiis leidsin peale hiina kevadrulli, kreeka lasanje ja prantsuse pannkoogi maitsmist, et pikaajalises perspektiivis tuleb sedalaadi ahvatlusi ohjeldada.

Põhjus, miks ma praegu endale selliseid asju veidigi lubada saan, peitub aga selles, et elan esimese nädala Halifaxi hostelis tasuta. Sain eelmiselt ülemuselt kirja, mis võimaldab kõikides Hostelling Internationali hostelites nädalakese tasuta ööbida. Nii ma siis kasutangi rõõmuga seda võimalust ja olen üdini oma elu nautinud. Esialgse plaani kohaselt olen siin hostelis ka teise nädala ja siis tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata, sest siis tuleb oma voodikoha eest mõned tunnid päevas tööd teha. Hostel on siin küll peaaegu poole suurem kui St John`si hosteli kolm maja kokku (kokku umbes 75 voodikohta), aga see paistab olevat oluliselt organiseeritum, nii et kui ma juba sealse hulluse üle elasin, siis jään ehk siingi ellu.

Privaatsuse mõttes olen ma muidugi hetkega skaala teise äärmusesse kukkunud. Elan kuueses toas, kus on nii mehed ja naised, nii et privaatsuse mõiste hakkab nüüdseks juba häguseks muutumaJ Suurel toal on muidugi ka oma eelised. Kohtusin siin ühe ülimalt sümpaatse naisega USA-st ja see oli üks tõeliselt vahva kohtumine. Terry on 62-aastane (ja näeb välja umbes 50) ja ta jäi paar kuud tagasi pensionile. Oma pensioniaega sisustab ta sellega, et on alustuseks kaks kuud Kanadas reisinud ja peale seda läheb kolmeks kuuks Euroopasse rändama.

Terry on süüdi ka selles, et ajas mulle veiniisu peale. Ta käis ühepäevasel Nova Scotia ekskursioonil, kus muuhulgas tutvustati ka Nova Scotia veiniistandusi. Kujutage ette, ma olen uuesti veinipiirkonda jõudnudJ Nii vähe kui ma Nova Scotia kohta seni ka lugenud olen, ei olnud selline ülitähtis fakt varem minu tähelepanu pälvinud. Kohaliku veini maitse kohta ei oska ma hetkel veel midagi öelda, aga kuna tegemist on ka õunapiirkonnaga, siis pakuti ühes pubis kohalikku siidrit, mis maitses küll neetult hästi.

Olen igatahes usinasti mööda linna ringi trampinud ja pilte teinud, need on nähtaval siin: https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/NovaScotia?authuser=0&feat=directlink

Tegelikult aga läheb mu uurimisretkedel iga kord nii, et jõuan mingil hetkel sadamasse. Halifaxil on imepäraselt ilus sadamapromenaad, mis on tõeline jalutajate paradiis. Omal moel meenutab see Toronto järveäärset ala, aga on sellest oluliselt pikem. Kui Tallinna sadama ala ka kunagi nii ilusaks muutuks, siis oleksin ma selle üle küll juuksejuurteni uhke…

Halifaxil on muidugi ka looduslikult asukohaga vedanud. Siin asub suuruselt teine loomulik sadam maailmas ja siinsed linnavõimud on osanud sedalaadi eelist väga efektselt inimestele kättesaadavaks muuta. Inimeste hulka kuuluvad muidugi ka kalamehed. Idee järgi on sadamas olev vesi üdini reostunud, aga ma olen juba kahel päeval oma silmaga näinud, kuidas kalamehed veest suuri kalakolakaid välja tõmbavad. Huvitaval kombel ei paistnud ühelgi neist kaladest kolme saba või kahte pead olevat. Halifaxi firmaroaks on loomulikult mereannid, eriti langustid. Millegipärast on mul aga kahtlane tunne, et langust jääb minu poolt küll proovimata. Käisin ühes kalapoes ja vaatasin, mismoodi nad mööda akvaariumi ringi ronisid ja see võttis igasuguse isu neid oma taldrikul näha…

Tubli turistina hankisin endale terve portsu kaarte ja peale nende uurimist on Halifaxi kui linna mõiste minu jaoks aina segasemaks muutunud. Nagu ma aru saan, siis liideti 1996. aastal  Halifax koos selle ümber olevate linnade ja asulatega üheks piirkondlikuks üksuseks. Seeläbi sai sellest moodustisest umbes Tallinna elanike arvuga üksus. Segane on aga asja juures aga see, et tavakeeles võib Halifax tähendada nii algset Halifaxi linna kui kogu seda suurt piirkondlikku üksust. Nii võibki juhtuda, et kui kirja järgi asub mingi koht  Halifaxis, siis tegelikult on selle asukohaks 10 kilomeetri kaugusel asuv väike küla…

Sellel kõigel on muidugi ka oma plusspool. Nii asub teisel pool sadamat Dartmouth, mis on omamoodi algse Halifaxi linna kaksiklinn (Pratchetti lainel olles on see seega peaaegu nagu Ankh-MorporkJ). Dartmouthi saab lisaks silla ületamisele ka praamiga ja kuna tegemist on ühe piirkondliku üksusega, siis kuulub ka praamisõit ühistranspordi hulka ning maksab sama palju kui tavaline bussisõit. Tänu sellele tekkiski mul võimalus veeta kaks korda kaksteist õnnelikku minutit vee peal.

Ilma osas vastab Halifax igati mu ootustele. Või õieti ületab neid, sest seni on iga päev umbes 25 kraadi sooja olnud ja päike paistab lagipähe. Seetõttu tuleb eriti suureks saavutuseks pidada asjaolu, et olen sedalaadi ilmaga lausa pool päeva muuseumis veetnud. Halifax oli pikka aega paljudele (peamiselt Euroopast pärit) immigrantidele selleks kohaks, kus nende laevad  Kanadasse saabudes maabusid. Nende hulgas muidugi ka eestlastele.

Mitte et ma oleks selle peale varem mõelnud. Mina kõmpisin immigratsioonimuuseumist mööda ja selle ees olev infotahvel ütles, et paljud immigrandid sõitsid üle Atlandi imetillukeste laevadega. Nagu näiteks laev nimega Parnu. Parnu kõlas minu jaoks kahtlaselt Pärnu moodi ja nii oligi mul põhjust üle pika aja mõnele muuseumile raha anda. Muuseum oli tõeliselt muljetavaldav, minu suureks rõõmuks oli seal ka mõned eestlaste saabumist käsitlevad pildid. Kõige sügavama mulje jätsid mulle aga videosalvestused, mis olid tehtud immigrantidega, kes olid Kanadasse Pier 21 kaudu saabunud (Pier 21 on selle kai nimi, kus immigrantide laevad maabusid).  

Hulkumiste jooksul olen ka marjasöömise osas käe valgeks (või suu mustaks) saanud. Halifaxi linna kesklinna osa asub poolsaarel, mille avamere poolse tipu võtab enda alla suur park. Praktikas ei ole see aga mitte linnapargi moodi park, vaid seal on lihtsalt siiani säilinud looduslik keskkond. Ringi hulkudes oli seetõttu võimatu mööda vaadata põldmarjapõõsastest, kõik puha marju täis. Võin uhkusega öelda, et suutsin tervelt veerand tundi oma marjaisu ohjeldada. Halifax on ju ikkagi suurlinn, sama hästi võiks Kadrioru pargis sõstraid sööma hakata. Siis nägin aga ühte vanahärrat, kes oli ennast mugavalt marjapõõsas sisse seadnud ja sinna mu kombekus jäigi… Maitsesid need marjad igatahes hästi ja eks homme ole näha, kas need ikka olid põldmarjadJ