Värvilised majad

Käesolevaga annan pidulikult teada, et mu fotokal on nüüdsest ka nimi, Nipitiri. Nipitiri ristiemaks on Nublu, mis on üdini hea enne. Lausa vaimustav on aga see, et saan nüüd veidikeseks oma seljakoti hostelis maha toetada. St John`si hosteli omanik sikutas selle abivalmilt hosteli eesruumi ja kui ma tahtsin seda veidi kaugemale tõsta, siis märkis ta kuivalt, et pole mõtet, kuna see on nagunii varastamiseks liiga raskeJ

St John`s tundub nüüdseks juba üdini koduse kohana. Uskumatul kombel on äkitselt ka siia suvi kätte jõudnud. Selleks nädalaks lubab lausa 17-19 kraadi sooja. Ei teagi kohe, mida selle teadmisega teha ja kuhu joosta. Kogu sellele idüllile lisaks on sirelid õitsema hakanud. Nii olengi ma igal võimalikul ja võimatul juhul ninapidi põõsas.

Pealekauba on mul uus missioon. Kuna saan lõpuks ometi St John`si värvilistest majadest pilte teha, siis hakkan erilise innuga jahtima lillasid maju. Lilla on ju minu lemmikvärv ning Eestis olles ei ole lilla just päris see värv, mida majaseintel eriti tihti kohtaks. Ega neid lillasid maju siingi üleliia palju ei ole, aga minu rõõmuks mõned ikka leiduvad. Riputan nüüdsest oma pildid üles sellisesse kohta nagu https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/Newfoundland?authuser=0&authkey=Gv1sRgCLzC4pO8mfDbpQE&feat=directlink  , aga ei suuda kiusatusele vastu panna ja lisan mõned eilsed pildid ka siia.  

Vahepeal sain aimu ka sellest, mida Newfoundlandi maainimesed endast kujutavad. Bonavistas õnnestus mul kohtuda ühe endise kalamehega, kellest nüüdsel ajal on saanud keevitaja. Sheldon töötas varasemal ajal kalamehena, aga kui kalanduses olukord kehvaks läks, siis pidi ta olude sunnil Albertasse tööle minema. Nüüd ta siis töötabki seal, kus on võimalik ära elada ja veedab kogu oma puhkuse Newfoundlandil kala püüdes. Ning loomulikult õlut juuesJ Mitte et ta muul ajal õllejoomist väldiks, sest kõik päevad pidid olema õllejoomiseks head päevad. Kõike seda rääkis ta eheda Newfoundlandi aktsendiga, mis kostab tõesti selliselt nagu mäluks iirlane rääkides ühtlasi ka turska.   

Tema oli ühtlasi ka esimene inimene, kes tunnistas ausalt, et tal pole õrna aimugi, kus Eesti on. Vähe sellest, tal tundus olevat väga hägune arusaamine ka sellest, kus Euroopa asetseb. Nii polnud ka Soomest ega  Rootsist kui tavapärastest orientiiridest antud juhul suurt abi. Bonavistasse viinud väikebussi juht teatas aga Eesti nime kuuldes, et see on ju osa endisest Nõukogude Liidust... Tihti ütlevad inimesed Eesti nime kuuldes neutraalselt "Aa". Sellistel puhkudel polegi täpselt aru saada, kas see tähendab, et nad teavad, kus Eesti asub või mitte.

Need, kes tõesti teavad, kus Eesti on, armastavad mind põhjalikult küsitleda selle osas, et miks ma ometi olen nii kaugelt Newfoundlandile tulnud. No ma ei tea, kaardile vaadates tundub mulle, et ma olen hetkel kodule nii lähedal kui vähegi võimalik. Nii ma siis jutustangi oma ürgsest armastusest saarte vastu, mis ju tõesti on praeguse asukoha ainukeseks mõistlikuks selgituseks. Aga muidugi on minu Kanadas liikumise trajektoori vaadates Toronto Newfoundlandist kaugel. Kanada riigisisesed vahemaad on muidugi üldse omaette ooperist. Kui ma tahaksin näiteks ühest Newfoundlandi saare otsast teise sõita, siis tähendaks see enam kui 900 kilomeetri läbimist. Bonavista on kaardilt vaadates kohe järgmise poolsaare tipus, aga tegelikult oli sinnagi 300 kilomeetrit.