Nüüdseks olen ma kaks nädalat hostelis elanud. Elan neljases toas, nii et see on sõna otseses mõttes ühiselu. Privaatsuse mõiste tähendus hakkab selle aja peale vaikselt meelest ära minema, aga selle eest on seltskond värvikas. Ma olen alati arvanud, et hostelis peatuvad ainult verinoored inimesed, aga siin hostelis on neid küll igas vanuses. Üks kõige põnevamaid inimesi, keda ma siin kohanud olen, oli 80-aastane vanaproua Uus-Meremaalt, kes on viimased kaks kuud üksinda Kanadas ringi rännanud. Oma vanusele vaatamata oli ta krapsakam kui mitu tavalist inimest kokku ja ei saanud üldse aru, mille poolest tema vanuses üksi ringirändamine veider peaks olema. Ta saab sedasi reisides ju teha täpselt seda, mida ta tahab ja on oma reisiplaanide tegemises täiesti vaba.
Hostelis olemise jooksul olen nüüdseks juba kolm korda tuba vahetanud (ärge küsige, miks, sellele ei olegi ratsionaalset selgitust olemas). No igatahes sattusin ühel hetkel ühte tuppa kahe tüdrukuga, kes on mõlemad Working Holiday viisaga Kanadas. Üks tüdruk on Austraaliast ja 30-aastane ning teine Saksamaalt, 35-aastane. Nii et tuleb välja, et peale minu on veel teisi inimesi, kes võrdlemisi “küpses” vanuses omapead Kanadas ringi rändavad. Ausalt öeldes ei saanud ma küll alguses aru, miks peaks keegi Austraaliast Kanadasse tulema, aga selgus, et Caroline`ile meeldib talv. Talle tõesti meeldib lumi ja talv ning mida külmem, seda parem.
Lisaks elutseb hostelis veel terve galerii värvikaid tüüpe. Üks viiekümnendates mees töötab näiteks striptiisiklubis turvamehena. Hostelis veedab oma aega ka üks hilises keskeas proua, kes näib olevat veidi … segaduses. Ilmselgelt on turvalisus tema jaoks prioriteet, sest ta hoiab oma läpakat magamise ajal padja allJ Kõigele lisaks ümbritseb teda kirjeldamatult tugev “aroom”, mille üheks komponendiks on suitsetamine (teisi koostisosi ei tahaks ette kujutama hakatagi). Mind ei üllataks põrmugi, kui see haisu moodi aroom ka mulle külge hakkab, sest otse loomulikult elan ma alates eilsest temaga ühes toas… Siis on hostelis veel mees, kes plaanib rattaga kogu Newfoundlandi läbi sõita; mees, kes saabus siia saare teisest otsast hääletades ja ööbides teel olles kiirteede kõrval telgis, ning filipiinlasest tantsukunsti professor Torontost. Nii et issanda loomaaed kogu oma kirevusesJ
Üldiselt paistab St John`s olevat igati rahulik linnake, aga ühel pärastlõunal tekkis küll kõhe moment. Ootasin ristmikul tänava ületamist, kui äkitselt saabus kohale mitu musta autot, sealt kargasid välja püssidega mehed ja kogu liiklus peatati. Püssimehed tormasid ülehelikiirusel lähedal asuvasse majja ja tõid sealt käeraudadesse panduna välja ühe punkari soenguga noormehe. Paar päeva hiljem lugesin lehest, et tegemist oli ühe mõrvari vahistamisega.
Kogu siinne idülliline fassaad pidi üldse petlik olema. Käisin sellisel ekskursioonil nagu Haunted Hike. Ekskursioon algas peale päikeseloojangut ning pooleteise tunni jooksul linnas ringi jalutades jäi mulje, et minevikus toimunud koleduste tõttu see linn lausa kubiseb kummitustest, üks saatanlikum kui teine. Hostel asub ka ühes vanadest värvilistest majadest, aga pealiskaudsel vaatlusel tundub kõikidel siinsetel asukatel ikka pea õlgadel ja jäsemed küljes olevat.
Kuna iga-aastane rattamatka aeg on saabumas, siis äratavad kõiksugu kondimootori abil liikujad minus eriti sooje tundeid. Mõned päevad tagasi nägin eriti omapärast ratast. Nimelt kimas üks noormees minust mööda üherattalisel rattal. Ma pole sellist elukat kunagi varem näinud, igatahes nägi see ratas väga stiilne välja. Samas pani see mind mõtlema, et kuidas küll sellise rattaga sõidu alustamine ja lõpetamine välja näha võiks.
Kohalikust lehest lugesin aga eriti veidrat artiklit. Nimelt oli seal üleskutse Newfoundlandi elanikele, et kui keegi neist juhtub mõnda madu nägema, siis tuleks sellest kohe lähimale tervisekaitse asutusele teada anda. Nagu ma aru sain, siis algupäraselt ei ole Newfoundlandil üldse madusid olnud (veel üks punkt selle paiga kasuks), aga viimasel kümnendil on neid mõnel pool juba nähtud. Siiski on jutud madudest seni rohkem külajuttude tasemel olnud ning teadlased on oma silmaga ainult ühte madu näinud. See ainueksemplar oli aga emane madu, kes oli rase, nii et… Ma tean, väljend “rase madu” kõlab täiesti napakalt, aga nii nad seda lehes kirjutasidJ No igatahes on tekkinud kahtlus, et mingil moel on maod saarele pesa teinud ja võivad siin hoogsalt levima hakata (jubeeee).
Teine suur mure on saarel endiselt seotud põtradega. Põdrad kipuvad tihti autodele ette jooksma ja nii oli lehes uudis, et hiljuti loodi IT rakendus, mille abil saavad autoomanikud teel nähtud põtradest teada anda ja seeläbi teisi liiklejaid hoiatada. Kui mul oleks auto, siis ma kasutaks seda rakendust küll pigem põtrade leidmiseksJ Kahjuks ei ole põdrad viimasel ajal linna külastanud, nii ei ole ma seni veel ühtegi põtra näinud. Bonavistasse ja tagasi sõites passisin hoolega aknast välja, aga ka siis ei miskit…
Asistest asjadest niipalju, et sain siinsamas hostelis tööd. Ning kuna neljakohalises toas elamine ei ole ikkagi päris ideaalse elukorralduse moodi, siis loodan järgmise nädala alguses siit välja kolida. Leidsin endale ühe toa majas, kus elavad kolm üliõpilast. Nii et loen päevi hetkeni, kus mul on jälle päris oma tubaJ
No comments:
Post a Comment