Tundub väga sedamoodi, et mu Toronto periood hakkab vaikselt läbi saama. Viimasest postitusest on ka kogemata kombel kaks nädalat täis saanud, nii et nüüd on oht Kalevipoeg valmis kirjutada.
Olen nüüdseks poolteist nädalat täitsa üksi kodus olnud. Et siis viimane allesjäänud korterinaaber tuli reisilt tagasi, veetis Torontos paar vihmast päeva ja läks Eestisse tagasi. Nüüd siis on korter mõnda aega minu päralt olnud ja juba hakkab tekkima väike omandiinstinkt siinse territooriumi suhtes. Näiteks ühel töölt koju tulles avastasin, et koristajad olid suurpuhastuse käigus kogu köögi ümber tõstnud. Ennekõike oli selle tulemusena raske vajalikke asju (näiteks soolatops) üles leida, aga lisaks mõjus see ka kuidagi häirivalt. Arvestades asjaolu, et peale koristajate tean ma veel vähemalt nelja inimest, kes oma võtmega meie korterisse sisse saavad (mis ei tohiks idee järgi üldse võimalik olla), ei ole selles kõiges ju midagi põrutavat, aga ikkagi on juba juuri ajamas tunne, et see on minu pesa. Mis kokkamisse puutub, siis selle osas kasutan veel viimast võimalust, sest Newfoundlandi ühikas ei ole nimelt kööki…
Kultuurinälja vaigistamiseks olen ma vahepealse aja jooksul olen kaks korda kinos käinud. Susanne Bieri film In a Better World tekitas sellise tunde, et olen jälle PÖFFile sattunud. Tegelikult näidatigi seda filmi ka viimasel PÖFFil, Taevariigi nime all, ta sai vist lausa mingi auhinna seal. Film oli aga mõjuv, selline, mis pikka aega peale vaatamist painama/kripeldama jääb. Filmi teemaks oli vägivalla levik, aga muljetavaldav oli just see, kui inimlikult seda kujutati. Sellele vastukaaluks tekkis tahtmine vaadata midagi sellist, mis päris kindlasti kripeldama ei jää. Thor oli selles mõttes hea valik, palju müdistamist ja mässamist ning kinost välja tulles oli pea sama puhas kui sinna minnesJ Kõige selle juures on aga siiski kõige veidramaks asjaoluks Kenneth Branagh režissöörina…
Esmaspäeval oli püha: Victoria Day. Nagu ma aru saan, siis on tegemist kuninganna Victoria sünnipäeva tähistamisega. Kuna see püha on alati esmaspäeval, siis praktilise poole pealt peetakse seda lihtsalt pika nädalavahetuse lõpuakordiks. Pikk nädalavahetus algas sealjuures täiesti ideaalse päikesepaistelise ilmaga. Kui sellise ilmaga heas seltskonnas mööda järvekallast lonkida, arbuusijäätist süüa ja nina päikese poole pöörata, siis oli selline tunne, et paradiis on enne surma kätte jõudnud. Päike aga hammustas selle kõige käigus meid otsustavalt põsest ning minu nina oli veel kaks päeva hiljem tulipunane.
Järvekallas oli tänu ilusale ilmale paksult inimesi täis ja kõigil oli selline nägu peas nagu nad oleksid just nüüdsama puurist välja lastud. Kevad on ju jätkuvalt erakordselt niru olnud, mingil ajal sadas peaaegu nädal aega järjest vihma. Vihm on muidugi pärssinud minu espitsioone, aga sel on ka omad eelised. Nimelt ei ole ühikas ventilatsiooni ja päikesepaiste korral kuumutab see mu tuba alates lõunast kuni päikeseloojanguni välja. Sellises toas on pehmelt öeldes keeruline olla ja isegi öösel ei kipu see maha jahtuma. Toronto kurikuulus niiske suvine kuumus (üle 30 kraadi) pole ju veel kohale jõudnudki, nii et mul on viimane aeg külmemasse kliimasse siirduda. Newfoundlandil pole igatahes ülekuumenemist karta, sest mu saabumise päeval lubab 5 kraadi sooja ning järgmisel päeval 8J
Pühade ajal käisin lõpuks ometi ära ka sellises kohas nagu Museum of Inuit Art. Minu suureks rõõmuks oli seal näha ka ohtralt karibuusid või nende sarvi (karibuu sarved olid mitmel puhul kasutusel ning muuhulgas oli kujutatud ka karibuusarvedega šamaani). Huvitaval kombel olid kunstiteostel kujutatud inimestel uskumatult ilmekad näoilmed, rääkimata sellest, et tihti nägid nad lihtsalt naljakad välja. Õnneks ei olnud asi ainult minu ignorantsuses, ühe kunstniku puhul oli lausa kirjas, et ta suhtus oma objektidesse huumoriga.
Asjalike asjade rindelt kokkuvõtet tehes olen endaga ülimalt rahul, et leidsin oma prilliprobleemile kavala lahenduse. Peale seda, kui olin oma põse vastu asfalti pannud, siis tundus esimese hooga, et prillid tuleb nüüd maha kanda. Prillide lähemal uurimisel tuli aga välja, et katki oli läinud ainult parem klaas ning muidu on prillid täitsa korras. Lasin siis esimese abinõuna katkiläinud klaasi ära võtta ning kõmpisin niimoodi mitu nädalat ringi. Torontos on issanda loomaaed nii kirju, et keegi ei vahtinudki eriti imelikult. Tegelikult inimesed vist eeldavad prillide puhul kahe klaasi olemasolu, sest ühel peol läks kaks tundi enne aega, kui üks tuttav küsis, et mis mu parema prilliklaasiga juhtusJ
Kohalikes prillipoodides ringi vaadates jõudsin igatahes kindlale veendumusele, et Torontost prillide ostmine on ilmselge rahakoti mõrv.L Nii läksin lõpuks eestlastele kuuluvasse prillipoodi ja lasin prillidele uue klaasi panna. Kuna mu parem prilliklaas oli nagunii aknaklaas, st ilma miinuse või plussita, siis oli see eriti lihtne operatsioon. Arvatavasti oli sealjuures tegemist ühe viimase korraga, kus mul eestlaseks olemisest kasu oli. Maksin uue klaasi paigaldamise eest ainult 20 dollarit ja poepidaja sõnul ainult seetõttu, et olen eestlane.
Maailmas on aga kõik tasakaalus ja kohe peale seda sain jälle Kanada raharöövlite üle kiruda. Mul sai telefonis kõneaeg otsa ja kui 100 dollari asemel küsiti minult 113 dollarit, siis selgus, et need suslikud panid ka sellele summale käibemaksu otsa. Siin on nimelt tavaks, et hinnasiltidel olevatele hindadele lisandub kassasse jõudes veel 13% käibemaksu. Telefoni kasutamise puhul on eriti võluv veel see, et tuleb maksta ka vastuvõetud kõnede eestL Mõnel juhul makstakse ka vastuvõetud sõnumite eest, aga ma polegi tahtnud järgi uurida, kas see ka minu paketi puhul nii on.
Kevadega jõudis Torontosse ka üks asjalik rahakulutamise võimalus. Nimelt ilmusid mai alguses linna rattalaenutuskohad. Süsteem on selline, et maksad mingi summa ja saad endale kindlatest laenutuspunktidest ratta laenutada ja sellega ringi kärutada. Ratta võib sealjuures tagastada ükskõik millisesse laenutuspunkti. Mõnikord võib ratta tagastamisega küll kaasneda logistilisi probleeme, sest ühel hilisõhtul nägin ühte noormeest, kes maabus oma rattaga laenutuspunkti, kus kõik rattakohad olid juba täis. Seal ta siis seisis, kratsis kukalt ja ilmselt pidi mõne järgmise rataste pesapaiga üles otsima.
Muidu on aga Toronto endiselt kirev. Toidupoodi oli tekkinud silt, mis nõudis, et poodi tulles peab olema särk seljas ja kingad jalas. Metroos karjatas üks naine “tere tulemast Jugoslaaviasse” ja laulis selle peale maha väga professionaalse ooperiaaria. Metroos oleksin ma äärepealt ka õnnetust pealt näinud. Ratastoolis inimesed liiguvad siin igal pool ja vägagi tempokalt. Nii juhtuski, et ratastoolis mees küttis viimasel hetkel tohutu hooga lahkuva rongi juurde ja täpselt sel hetkel pani rongijuht uksed kinni. Nii siis oligi mehe jalg rongis ja ta ise väljaspool. Seekord midagi nii hullu ikka ei juhtunud, rongijuht tegi ukse uuesti lahti ja inimesed aitasid mehe uksest sisse, aga kõhe oli ikkagi. Minu üks vanu hirme on nimelt see, et jään metroouste vahele…
Loomade osas pakuvad mulle endiselt oravad rõõmu. Lugesin ühest teisest blogist, et on teisigi eestlasi, kelles Toronto oravad nii palju huvi tekitavad, nii et ma pole ainuke veidrikJ Mul on nüüdseks kusjuures peaaegu oma oravad. Ma olen viimase kuu jooksul keldrist kõrgemal töötanud ja nii näen ma peaaegu iga päev oma tööakna taga oravaid. Tõele au andes on nad seal küll selleks, et prügikastist toitu otsida, aga mis siis, ilusad on nad ikkagi. See on muidugi lausa häbiväärne, et pesukarud endiselt ennast minu eest peidavad. Tuttavad muudkui räägivad sellest, kuidas nad on ohtralt pesukarusid näinud, aga kus on minu pesukarud?! Kiisusid pole ka näha olnud ja nii ma siis lõbustan ennast hoopis Tallinna loomaaia leopardikutsika piilumisega; http://www.digisilm.ee/loomad/amur/pesakaamera.html
Elan ikka Sinu sehkendustele kaasa (ja ümisen mõttes, et "minu endine kolleeg on põõõõdrakasvataja kaugel põhjas"...). Aga jätkuvalt ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik et Sul ei ole kaamerat ja Sa ei tee ühtegi pilti... Nõuan orava- ja pesukarupilte!
ReplyDeleteMRT