Üksinda kodus

Aprilli lõpus sai suurel osal ühika elanikest kooliaasta läbi ja algas suur rahvaste ränne. See on küll kergelt kahtlane, et siinse süsteemi järgi kooliaasta nii ruttu läbi saab. Küll aga on siin veel suvesemester, nii et soovijad saavad aastaringselt õppida.

No igatahes hakkas majas üleüldine sebimine ja kõik, kel vähegi võimalik, olid kolimisse kogu oma suguseltsi kaasanud. Nii õnnestus mul näiteks liftis kohata aasiapärase välimusega keskealist daami, kes sikutas peeglit, mis oli temast pool meetrit pikem. Fuajees seisis aga ühel õhtupoolikul asjadest ümbritsetuna üks noormees ja hoidis kahe käega peast kinniJ

Seda noormeest vaadates tekkis mul korraks mõte, et äkki peaks oma asjad eksperimendi mõttes korraks ära pakkima. Seda lihtsalt selleks, et saada teada, kas mu kahtlused peavad paika. Minus ajab nimelt juuri õõnes tunne, et kõik mu asjad ei mahu juba mõnda aega enam seljakotti ära… Kuna aga pakkimine on niivõrd rõlge ettevõtmine, siis ei hakanud seda ikka ette võtma, eks mai lõpus selgub kibe tõde. Lennukile minnes pean ma nagunii talvejope selga panema, sest seda ei paki ma nagunii mingi nipiga äraJ

Minu korteris on sama kampaania tulemusena samuti read hõredaks jäänud (ühte nn korterisse kuulub kuus tuba). Täpsemalt öeldes olen juba kolmandat päeva üksinda kodus. Üks korterinaaber on veel Ameerika mandrile jäänud, aga tema läks paariks nädalaks rändama ja nii ma siis naudingi harjumatut privaatsust.

Suur kolimise aktsioon tuletas mulle Newfoundlandi meelde ja võin rõõmuga teatada, et ma ei jäägi seal kuuse alla. Veidral kombel on ka Newfoundlandil ülikool ja saan sealses ühikas kuuks ajaks öömaja. Panin toa broneerimise taotlusesse oma viibimise ajana esialgu kuu, sest kuu ajaga peaks juba näha olema, kuidas töö leidmisega seisud on. Otse loomulikult on Newfoundland ju Kanada kõige suurema tööpuudusega provintsJ Seetõttu on mul olemas ka plaan B ja kui selgub, et Newfoundlandil on pesitsemisega ikka täitsa hambad, siis lähen Nova Scotiasse. Nova Scotia on mere ääres ja kuuldavasti ka väga ilus. Torontos ei suudaks ma suvel nagunii olla, sest 30-35 kraadi niisket kuumust oleks minu jaoks liig.

Hetkel küll liigse kuumuse üle kurta ei saa. Olin vahepeal juba veendunud, et sel aastal kevadet ei tulegi. Kohalikud on ka nagu ühest suust väitnud, et nii niru kevadet pole nad ammu näinud. Aitäh, tõestiJ Taevast kallab ka tuima järjekindlusega vett alla, seda eriti vabadel päevadel, mis muidu lõhnasid vägagi espitsiooni järgi.

Vihm on samas muidugi abiks, sest lõpuks ometi näen ma aknast välja vaadates ka veidi rohelist värvi. Pargis puude lehtede seisukorda inspekteerimas käies tundus, et ka oravad on oma eluga ülimalt rahul. Lugesin huvi pärast kokku ja selgus, et ühes väikeses pargis veetis maapinnal aega tervelt kaksteist oravat (puude otsas oli neid kindlasti veel).

Loomadega seonduvalt tegin aga eelmisel nädalal raamatukogus rõõmsa avastuse. Mulle sattus kätte selline raamat nagu “Minu pere ja muud loomad”. See on seesama 1976. aasta väljaanne, mida ma kodus miljon korda lugenud olen. Kilkide raamat muutus suurest lugemisest aina õnnetumaks ja lõpuks haihtus see sootuks, aga raamatukogu raamat näeb siiani kahtlaselt esinduslik välja. No ja nüüd ma siis mõnulengi seda lugedes ja unistan igasugu saartest (Korfust, Madeirast ja Newfoundlandist muidugi ka).

Kunstilis-kultuuriliste ettevõtmiste sektsiooni kuulus külaskäik sellisesse Torontost põhjapool asuvasse külasse nagu Kleinburg. Sõna “küla” järgi võiks arvata, et sinna sõites paistavad autoaknast põllud ja lehmad. Tegelikkuses on Torontot ümbritsev piirkond (Greater Toronto Area) nii linnastunud, et põllumajandusest polnud lõhnagi. Küla ise oli muidugi uhke, veidi nagu Viimsi moodi ja netis väideti uhkusega, et immigratsioon seda asulat ei ohusta (loe: majade hinnad on seal vähemalt kuue nulliga).

Jalutamiseks oli see aga idülliline paik. Päike raatsis ka sel päeval paista ja nii saigi esimest korda sel aastal T-särgi väel ringi loivata. Kleinburgi külastamise peamiseks ajendiks oli seal asuv kunstimuuseum, kus oli meeldivalt palju looduspilte. No ja kui siis sellele otsa liita kohvikus mõnulemine, siis tekkis küll tahtmine kõvasti nurruda.

Eelmisel nädalavahetusel esines aga Toronto Eesti Majas Ultima Thule. Läksin neid huviga kuulama, sest esiteks käisin ma viimast korda Ultima Thule kontserdil aastal 100 enne Kristust ja teiseks tahtsin ma näha, kuidas selline üritus Torontos välja näeb. Muusika oli tuntud headuses ning publik oli tõesti kirev, silma järgi vanuses 7-70. Ehk siis Eestis paljusid neist inimestest sellisel kontserdil ei leiaks.