Täiskohaga turist

Reedel oli mu viimane tööpäev. Kõik ikka selleks, et saaksin mõne päeva täiskohaga turist olla. Olles ära vaadanud Pratchetti “Võlukunsti värvi” järgi tehtud miniseriaali, on mul küll siiani ehedalt silme ees innukusest õhetav Kettamaailma turist Kakslill ning seetõttu on mul raske ennast turistina tõsiselt võttaJ

Sellest hoolimata olen olnud eeskujulik turist ning otsisin lausa St John`si kaardi uuesti üles. Seni on mul uue kohaga kohanemine käinud nii, et mingil hetkel kaob linnakaart silmapiirilt. Peas tekib mingi aja jooksul piisav kaart, mis võimaldab mitte igapäevaselt ära eksida (ning St John`si puhul ka kojuminekul kõige vihasemaid mägesid vältida), nii et kaardi järgi polnudki õieti vajadust.

Õigel turistil on aga kindlasti kaarti vaja ning õnnekombel leidsin ma lõpuks oma räbaldunud kaardi üles. Selgus, et on veel päris mitu kohta, mis tasuvad lähemat uurimist. Nii ma siis olengi käinud kindluses, mis asub teisel pool sadamat, kahes muuseumis ja läbinud mitu tähistatud jalutusrada. Olen igal pool ka usinalt pilte klõpsinud ja need korralikult üles riputanud (https://picasaweb.google.com/tiiu.kilk1/Newfoundland?authuser=0&feat=directlink). Sadama teisel pool asuvat kindlust uurima minnes tabas mind terve militaarinfo laviin, millest ei jäänud mu mällu ühtegi jälge. Ainsaks erandiks oli selline fakt, et kuna St John`si sadama sissepääs on nii kitsas (sealt ka nimetus The Narrows, mis on kõige kitsamas kohas ainult 61 meetrit lai), siis veeti sõja ajal üle selle kanali kaabel ja püüti selle abil vaenlase laevad kinni. 

Kogu selle linnauurimise peale on minu suurimaks elamuseks kujunenud hoopis marjad. Marjade all mõtlen ma päris ehtsad marju, st vaarikaid, mustikaid ja pohli. Kange kiusatus on ju radadest kõrvale kalduda ja St John`s on täpselt selline linn, kus võib väikese kõrvalpõike tulemusena sattuda keset vaarikapõõsast. Nii siis võibki juhtuda, et jalutusrada, mis kirja järgi võtab aega 20 minutit, kujuneb vaarikakoefitsendiga korrutamise tulemusena kahetunniseks.

Mis puutub ilma, siis hakkab mulle tunduma, et siin saarel on kõik nihkes. Viimased paar nädalat on olnud 20-23 kraadi sooja ning see kõik näeb lõpuks ometi välja nagu suvi. Lisaks avastasin, et pärnad on õitsema hakanud. Olles just veerand tundi tagasi pohli söönud tekkis mul kahtlane tunne, et kodumaal need kaks asja küll sama päeva sisse ei mahu. Viimane ilmaüllatus oli sel saarel aga alles varuks. Täna oli nimelt 26 kraadi sooja, mis on senise suve kuumarekord. Kui sellele juurde lisada veel 80% õhuniiskust, siis usun ilmateadet, et see subjektiivselt tundus see rohkem 34 kraadi moodi olevat. Keele võttis selline niiske leitsak igatahes ripakile ja peale paari kurnavat mäest üles ronimist jõudsin ma järeldusele, et selline ilm ja St John`si pinnavormid ei sobi kuidagi kokku.

Kulinaarsete elamust osas proovisin ära Newfoundlandi kohalikud pannkoogid. Kirjelduse järgi on tegemist praetud saiataignaga, mis kõlab vähemalt minu jaoks veidi kahtlaselt. Maitse oli neil aga taevalik ja kuigi mõte pärmitaigna praadimisest on endiselt veidi harjumatu, siis samasuguse maitse nimel oleksin ma nõus seda tegema küll. Teise elamuse pakkus mulle majakaaslane, kes oli huvi pärast ostnud sojast tehtud salaamit. Salaamist oli selle maitse küll kaugel, pigem maitses see nagu lagrits...   

Inimeste osas on hostelis endiselt kirev. Huvitaval kombel ei peetagi mind aktsendi põhjal enam hollandlaseks, nüüd olen järjekindlalt rootslase moodi kõlama hakanud. Kohtasin hostelis ka esimest eestlast siin saarel. Tegelikult oli see tüdruk  küll ainult poolenisti eestlane, kes oli sündinud ja üles kasvanud Ukrainas, aga ikkagi. Viimased aastad oli ta elanud Montrealis ja St John`si jõudes hakkas ta uurima Newfoundlandile kolimise võimalusi. Siin tabas teda aga üsna kiiresti kohalik reaalsus. Idee järgi peaks mañana mentaliteet lõunamaade pärusmaa olema, aga nüüdseks tundub mulle, et see on puha siinse saare saavutus. See tüdruk oli varem tätoveerijana töötanud ja nii läks ta siinseid tätoveerimissalonge külastama. Selgus aga, et kuigi ukse peal oleva sildi järgi olid kõik viis kohta avatud, siis tegelikult olid neli neist kinni, mis kinniJ Arvestades  selle päeva ilusat ilma pole selles midagi imelikku, sama saatus on mindki ilusa ilmaga nii mõnegi poe uksel tabanud.

Sama kehtib ka muu asjaajamise kohta, mis paneb mõtlema selle üle, et kuidas siin üldse asjaajamine püsti püsib. Kuna aga kõik kohalikud on oma asjaajamistes ilmselt sama takti võrra nihkes ja samavõrra muretud, siis pole vist hullu midagi. Mina aga avastasin, et kuigi see kõik on ennustatav, siis ei ole see selle võrra vähem ärritav. Olles oma ülemusega kohtumise kokku leppinud ning teda siis kõigepealt tunni, siis järgmise poolteist tundi oodanud ning lõpuks teada saanud, et ta saabub alles homme, siis tundsin küll, kuidas vaenulikkus minus oma juuri ajab…

Panen siia lõppu pildi oma kodumajast, see punane maja on olnud viimased poolteist kuud minu imehea pesa.