Kuus kuud

Kuus kuud on täis! Täpselt täna sai mul Kanadas kuud kuud täis. Üks töökaaslane märkis selle peale süüdimatult, et mul on siis veel mõned kuud Kanadas olemist alles jäänud. No halloo, miski ei ole tõest kaugemal, sest minu meelest on mul hoopis pool aega veel ees.

Jälle kord ilma teemat üles võttes tundub, et kodumaa on mingil salapärasel moel hoolitsenud selle eest, et Kanada vähemalt ilma poolest mind ära võluda ei saaks. Nii nagu Torontos kurdeti erakordselt kehva kevade üle, siis nii on see ka Newfoundlandi selleaastase suvega. Täna kuulsin väidet, et viimase 60 päeva jooksul on olnud ainult 7 täiesti päikesepaistelist päeva ja see on isegi selle jumalast hüljatud koha kohta kriminaalselt vähe.

Ideeline segadus on mind viimasel ajal pannud juurdlema märkide üle. Kuna ma pole endiselt südaööl kohaliku jumala kõuehäälse ilmutuse peale üles ärganud, siis tuleb otsida veidi varjatumaid märke. Olen viimasel ajal mõtliku/mõttelageda näoga Kanada kaarti uurinud ja selgub, et mingid Korduma Kippuvad Kohad hakkavad vaikselt pinnale ujuma. Mingid kohad tunduvad pealiskaudsel vaatlemisel väga põnevad olevat ja äkitselt hakkavad erinevad inimesed just neidsamu kohti oma jutus mainima…

Täna oli igatahes eriline päev. Mitte ilma poolest, sest endiselt on 10 kraadi sooja ja sajab vihma, paksust udust rääkimata. Kõik see aga ei loe, sest käisin täna ekskursioonil. Hosteli omanik oli mulle juba mõnda aega tagasi tasuta ekskursiooni lubanud, aga kuna viimasel ajal on hostel tipphooaja tõttu hullumaja filiaali meenutanud, siis hakkasin juba vaikselt kaotama igasugust lootust, et ma üldse kunagi sinna jõuan.

Aga jõudsin, vaatasime uuesti üle St John`si vaatamisväärsused ning võisin ennast õnnitleda, sest tundub, et kõik vajalik oli mul juba varem nähtud. Ekskursiooni suurim tõmbenumber minu jaoks oli hoopis laevareis, idee järgi vaalade vaatlemise reis.  Vaalad olid aga olukorda adekvaatselt hinnanud ja ei kavatsenudki ennast sellise ilmaga näole anda. See-eest olid lunnid kohal, sõitsime laevaga mööda täpselt sellisest saarest, mis sobiks Kunksmoorile elukohaks, ja mis lausa kihas lunnidest. Ühtlasi mainin kohe ära, et ühtegi pilti ma laevareisi jooksul ei teinud, udu muutis sellesuunalised pingutused juba eos mõttetuks.

Küll aga on olen üdini rahul sellega, et ekskursiooni lõpus käisime ära sellises kohas nagu Cape Spear. Cape Spear on Põhja-Ameerika kõige idapoolsem tipp ning vaade sealt oli… noh, seda ei olnudkiJ Seetõttu osutus kõige praktilisemaks teha pilti sildist, mis oli sobivalt eredates toonides, nii et siit ta tuleb.

Töökaaslane Ryan kirjeldas mulle elavalt ja muljetavaldava põhjalikkusega seda, kui vapustav see vaade ikka ilusa ilmaga on. Lõpuks jõudsime aga ühisele arvamusele, et paduudune ilm ongi see tõeline Newfoundland. Näiteks Ryan isegi oli samas kohas neljandat korda ning ainult ühel eelmistest kordadest oli ta üldse mingit vaadet näinudJ

Teine pilt on ühest lahedast autost, millest ma juhtusin mööda minema. Autoakendest sisse piiludes paistis seal olevat kogu elamine, isegi kiisu ja kutsu trampisid reipalt ringi.  

Nüüdseks hakkab mulle tunduma, et selle kohaga seondubki kindel muster. Kõigepealt ei saa ei kanadalased ega kohalikud (ja kohalikud ei ole endiselt kanadalased, kaugel sellest) aru sellest, miks ma ometi Newfoundlandile tulin. Kui selles küsimuses on selgus majas, siis järgmisena ei saa nad aru, miks ma ei taha siia igaveseks elama jääda. Sellel viimasel küsimusel paistab isegi mõte sees olevat, sest kohtasin järjekordselt ühte tüdrukut, kes tuli siia Working Holiday viisaga ning ei plaani siit kunagi lahkuda. Nii et aina rohkem tundub huvi selle koha vastu diagnoosina: see haigus ei ole kuigi sage, aga kui see juba esineb, siis on see progresseeruv ja ravimatu.

Kanada on aga suur ja lai ning minu pähe mahub päris mitu saart, isegi poolsaartel on seal oma koht. Nii et eks aeg näitab, millal ja mis tulemuse need mõtted annavad. Kuus kuud on ju veel eesJ