Juhtub igasugu hooletusi

Vahepeal on siin tõesti olnud väike vaikus. Kõigepealt oli selle ajendiks asjaolu, et miskit põrutavat ei olnud juhtunud, mille peale see põrutav osa muidugi ka juhtus. Lugu oli ise selline, et kõmpisin laupäeva pärastlõunal rõõmsalt mööda tänavat, komistasin ja järgmise asjana sai mu nägu asfaldiga kokku.

Ma tean, et see kõlab uskumatult, sest pole just kuulda olnud, et seda eriti tihti inimestega juhtuks. Omamoodi on isegi koomiline, et mul õnnestus terve libeda talve korduvalt napilt püsti jääda ja nüüd siis panin oma põse vastu kuiva asfaltiJ Kokkupõrke tulemuseks olid sinine silm ning paistes mokk, aga kuna silmad, hambad ja jäsemed on kõik alles, siis oli kokkuvõttes tegemist õnneliku õnnetusega.

Tänu sellele vahejuhtumile olen siis nüüdseks kokku puutunud ka kohaliku meditsiinisüsteemiga. Kuna esmapilgul ei paistnud asi kuigi tõsine, siis ei tormanud ma ka samal päeval ummisjalu haiglasse, aga täna tuli ikka tee arsti juurde ette võtta. No et kui ühe silma vaateväli jääb ikka ebameeldivalt väikeseks ja paistes moka tõttu on ainsaks manustatavaks toiduks püreesupp, siis nii ei saa ju rallit sõita.

Nii mul õnnestuski näha arsti, kes ei sarnanenud sugugi tavalise meditsiinitöötajaga. Arst kandis nimelt teksapükse, dressipluusi ja peas oli uljalt nokamütsJ Ühtlasi tahtis ta küsitlemise käigus teada, kas ma olin kukkumise hetkel purjus. No ei olnud, päriselt ka, kuigi see oleks kogu selle loo selgituseks sobinud küll. Igatahes sain infektsiooni diagnoosi ja krõbistan nüüd rõõmsalt antibiootikume.

Kogu selle asja juures käib mulle aga kõige rohkem pinda see, et täna on väljas 22 kraadi sooja! Mõelge, see on ju Eesti suvi ja mina pean nüüd koopaämblikku mängima, et inimesi mitte ära hirmutada. Seda enam, et apteegi farmatseut ütles mulle rõõmsalt, et selliste vigastuste paranemine võtab 5-7 päeva aega. Eino aitäh, tõestiL Samas on ka aknast õue ilus vaadata, isegi kui sellega kaaseb kohutav tuulevihin. Vaatasin huvi pärast järgi ja tegemist on tavalise Toronto päevaga: tuul puhub 18 meetrit sekundis, paiguti ka 20.

Neil hetkedel, kui ma veel ei näinud kahtlaselt Quasimodo moodi välja, sain ma rõõmuga tõdeda, et Torontos isegi kasvab miskit. Kohalikud pole just ülemäära lillekasvatuse usku rahvas, aga mõnes aias on juba päris palju lumikellukesi ja krookuseid näha. Ilusaid lilli tuleb aga hoolikalt plakatite tagant otsida, sest valimised on lähenemas ja kõik aiad on valimisplakateid täis. Nendelt plakatitelt on ka selgelt näha piirkonna elanike päritolu, sest lähiümbruses on konkurentsitult populaarsem Olivia Chow, kellele portugali elanike piirkonnas pakub tihedat konkurentsi Mario Silva. Kuna ma nüüd tõelise kullipilguga õitsvaid lilli otsisin, siis hakkasid silma ka kõikvõimalikud aedadesse püstitatud kujud. Koerad ja kiisud on muidugi sellisel puhul tavalised, aga leidus ka üks pontsakas notsu ja üüratult suur elevantJ

Tegelikult oli  üks tähtis sündmus veel vahepeal. Nimelt sain ma oma elu esimese tšekiJ Vaatasin teist nii- ja teistpidi ning pidin tunnistama, et see nägi üllatavalt ilus välja, värviline ja puha. Kohalikus eesti pangas arvet avades küsiti minu käest, et kas ma tahan ka tšekiraamatut.  Paraku ma ei tahtnud, sest ma sest polnud sellist looma nagu tšekk kunagi varem näinud ja tahtsin seda olukorda võimalikult pikalt sellisena hoidagi. Teller väitis selle peale muiates, et Kanada on korduvalt üritanud oma kodanikke tšekimajandusest võõrutada, aga ilma igasuguse eduta. Nii näiteks ütles mu ülemus, et tema maksab näiteks oma igakuist üüri tšeki abil, sest see ongi ainus moodus, kuidas seda üldse teha saab… No ja nii siis sain minagi tšekkide osas käe valgeks. Ja kuigi pealtnäha oleks ju lihtsam see, kui palk lihtsalt üle kantakse, siis on selle võrra eksootilisem kord kuus tšekiga panka külastadaJ

Vahepeal kasvas ka mu kultuurinälg nii suureks, et käisin kinos. Ja mitte niisama kinos, vaid sellises kinos, mis on juba 100 aastat vana ning Toronto Filmifestivali kõrval teine nn väärtfilmikino. Ühikakaaslased teatasid, et nemad tahavad näha ikka normaalseid, mitte kunstilisi filme, ja olles ära vaadanud Mike Leigh filmi Another Year, saan ma neist täiesti aru. Et film algas nukrusega, vahepeal läks asi üle ängistuseks ja lõppes see pesuehtsa meeleheitega. Aga no vähemalt oli briti film ja juba see on suur asi. Koos kinopiletiga soetasin endale ka pooleaastase liikmekaardi, mistõttu on mul lähikuude jooksul võimalik veel mitu filmi ära vaadata, sealhulgas nn tavakinode hinnast poole odavama hinna eest.

Ahjaa, ühe laheda eestikeelse sõna õppisin ka ära: männimähkuridJ